Uue keeleseaduse eelnõu seletuskirjast

This is a continuation of my previous topic about the new draft of the Estonian language law, so this post will also be in Estonian.

Uurisin täna veidi täpsemalt seda uue keeleseaduse eelnõu seletuskirja ja soovin tähelepanu juhtida mõnedele lõikudele:

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 6 on Eesti riigikeeleks eesti keel ja keeleseaduse eesmärk on luua vajalik õigusruum eesti keele arendamiseks, säilitamiseks ja kaitseks, samuti peab keeleseadus tagama eesti keele kasutamise peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades (minu rõhuasetus).

Naljakas, aga nii see on. Vähe sellest, et riik tunneb endal vastutust reguleerida kõiki avaliku elu valdkondi, surub ta selles peale eesti keele kasutamist peamise suhtluskeelena.

[§ 10 ] Lõiked 1–3 sisalduvad kehtiva keeleseaduse §-s 3 ning nende puhul on ainsaks täienduseks nõue, et ka riigi enamusosalusega äriühingute asjaajamine ning ametlik tööalane suhtlemine toimuvad eesti keeles. Siin on silmas peetud eelkõige selliseid ettevõtteid nagu nt Eesti Energia – enamasti tegelevad need ka mõne avaliku teenuse osutamisega ning riik peab enamusomanikuna suutma eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise tagada.

Siin on antud hoop esiteks Eesti Energia rahvusvahelistumise plaanidele, aga samuti mõjutab see kõiki teisi ettevõtteid, millel saab olema ebaõnn riigi enamusosalust omada. Teiseks teatavasti energiaturg on varsti avanemas ja näiteks Läti või Soome valitsuste energiaettevõtted saavad hakata rahulikult ka kodutarbijate pärast konkureerima, ilma, et peaksid tagama eestikeelse ametliku tööalase suhtluse. Üldiselt ei tohiks ju vahet olla, kes on ettevõtte omanik, ja reeglid peaksid kehtima kõigile ettevõtetele samasuguselt olenemata omanikust.

Samas on tegemist ka normitehnilise sobimatusega, sest riik peaks saama oma enamusosalusega ettevõtetes ka läbi juhtorganite keelenõudeid kehtestada või mitte kehtestada. See tundub palju mõistlikum ja konkreetse ettevõtte olukorda paremini arvestav kui seadusesse sissekirjutatud säte, mida hiljem keegi kunagi täitma ei hakka.

Tõenäoliselt on see säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega, kuna võib olla õigustamatuks piiranguks töötajate vabale liikumisele.

[§10] Lõikes 4 on sätestatud erand lõikes 1 kehtestatud eestikeelse asjaajamise ja tööalase suhtlemise põhimõttest. Erand puudutab muukeelseid õppeasutusi, mille sisemise asjaajamise kohta praegu selge regulatsioon puudub. Selle lõikega antakse muukeelsetele õppeasutustele õigus õppe- ja kasvatustööga seotud suhtlemisel kasutada kooli õppekeelt, nt klassipäeviku täitmisel, tunnivälise töö korraldamisel, õppenõukogu koosolekutel ja protokollide täitmisel, direktori käskkirjades, lapsevanematega suhtlemisel jne. Kõik need dokumendid, mida koolis koostatakse riigi- või kohaliku omavalitsusega asju ajades, peavad olema eesti keeles.

Kas sellised õppeasutused nagu ülikoolid on eelnõu autoritele ka meelde tulnud? Needsamad ülikoolid, mis peaksid olema võimelised rahvusvahelistuma ning kuhu Eesti riigi ja Euroopa Liidu poolt panustatakse palju ressursse, et suurendada inglisekeelse õppe ja teadustegevuse osakaalu.

[§ 10] Lõige 5 sätestab, et avalikkuse ja asutustega suheldes peavad avalikud teenistujad, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajad kasutama kirjakeele normile vastavat keelt. Kehtivas keeleseaduses selline nõue otse puudub, kuid kaudselt võib selle tuletada § 1 lõikest 2, mille kohaselt on kirjakeele norm eesti keele ametliku kasutuse aluseks.

Nõue on vajalik selleks, et oleks tagatud avalike teenistujate, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajate normikohane keelekasutus nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses. Kirjakeele normi valdamise nõude esitamine peaks suurendama inimeste keeleteadlikkust ja nõudlikkust enda ja teiste koostatud dokumentide keelekasutuse suhtes. See nõue on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse § 14 lõikega 1, mis ütleb et avalik teenistuja valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Keeleoskusnõuet on seni vaadeldud eeskätt mitte-eesti emakeelega inimeste eesti keele oskuse kontekstis, kuid muutunud keeleolukord ja eestlaste kehvemaks muutunud emakeelekasutus on tinginud vajaduse pöörata rohkem tähelepanu ka eestlaste emakeeleoskusele.

Selle nõude osas on edaspidi välistatud igasugused keeleuuendused, mis veel kirjakeele normi ei kuulu. Nii ei tohiks vist president Ilves enam oma päris mitte eesti kirjakeele normile mittevastavaid aga eesti keelele omaseid keeleuuendusi ette võtta. Samuti ei saa avalik-õiguslikud isikud enam tööle võtta inimesi, kes eesti keelt üldse ei oska, nt ülikoolid ei saa tööle võtta välismaiseid tippõppejõude jne.

Oht on ka sattuda vastuollu Euroopa Liidu õigusega, sest avaliku teenistuse erand töötajate vaba liikumisele ei kehti mitte kõigile avalikele teenistujatele või riigi- ja kohaliku omavalitsuse töötajatele, vaid ainult nendele, kelle töö iseloomust tuleneb selline vajadus ning ka keelenõuded peavad olema põhjendatud konkreetse ameti iseloomust lähtuvalt.

[§16] Uue regulatsioonina on lõikes 1 kehtestatud nõue, et ettevõtte liiginimetused (nagu nt kohvik, baar, kauplus) on eestikeelsed ning avalikult eksponeeritud kaubamärgi võõrkeelsele sõnalisele osale, mis sisaldab teavet müüdava kauba või pakutava teenuse kohta, lisatakse vastav teave eesti keeles.

See on siis pank Swedbank kaasus, mille puhul tekib keeleline nonsens (vrdl ka praegu kasutusel olev AS SEB Pank ettevõtte ametlik nimi). Originaal Viinivorstid ilmselt sobib samas? Totrus kuubis, aga põhjendus on veelgi naljakam:

Vajadus selle nõude järele tuleb sellest, et ettevõtjad on järjest sagedamini hakanud tegevuskohanimesid registreerima kaubamärgina, et kõrvale hoida keeleseaduse §-s 23 sätestatud avaliku teabe eestikeelsuse nõudest. Tulemuseks on, et Tallinna, eriti vanalinna välisilme on valdavalt võõrkeelne. Eesti avalikkus ei ole sellega rahul ning Keeleinspektsioon saab võõrkeelsete siltide kohta pidevalt kaebusi. Nende menetlemise käigus on sageli juhtunud, et ettevõtja esitab võõrkeelse ärinime kaubamärgina registreerimise taotluse alles pärast seda, kui on saanud Keeleinspektsioonilt ettekirjutuse lisada võõrkeelsele sildile eestikeelne avalik teave. Kuna kaubamärgikaitse hakkab kehtima taotluse menetlusse võtmise momendist alates, siis on see piisav põhjus ettekirjutus täitmata jätta. Seepärast on otstarbekas sätestada seadusega, et kaubamärgi võõrkeelse sõnalise osa olulist teavet sisaldavale osale lisatakse eestikeelne teave. Sellega ei piirata ettevõtja õigust kaubamärgi valiku või selle kujundamise üle otsustada, vaid kaitstakse Eesti elanike õigust saada eestikeelset avalikku teavet.

Esiteks ei ole seletuskirjas viidatud allikana ühelegi uuringule, millest tulenevalt “Eesti avalikkus” võõrkeelsete siltidega rahul ei ole. Keeleinspektsiooni kaebavad inimesed loodetavast ei moodusta kogu Eesti avalikku arvamust ja ka nende kaebuste puhul ei ole teada kui suur hulk inimesi asjast puudutatud on. Sarnaselt peaks siis ära keelama vägivaldsed filmid, muusika ja muud eneseväljendused, mis mõningaid inimest innustavad kaebusi kirjutama.

Tallinna vanalinna välisilme on võõrkeelne, sest seal käivad põhiliselt eesti keelt mittevaldavad inimesed. Ettevõtja paneb oma kohvikule või poele ikka üldiselt sellise nime, mis kliente toob, mitte neid ei peleta. Arusaamatu on ka põhjendus, miks inimestele peab andma infot just tegevuskohanimede kohta eesti keeles: kas riik arvab, et eesti inimesed on nii rumalad, et ei saa aru, kas tegemist on kohviku, panga või poega?

Uue sättena on lisatud veebilehtede keele regulatsioon (lõige 3). Praegu kehtivas keeleseaduses ei ole veebilehti ega nende keelekasutust reguleeritud ning seda ära kasutades on paljude Eestis registreeritud äriettevõtete, eriti teenindus-, majutus- ja toitlustusettevõtete kodulehed võõrkeelsed ning seda on põhjendatud sellega, et veebileht on suunatud välismaalastele. Samas on selge, et olemuselt ja eesmärgilt on tegemist tarbijateabega tarbijakaitseseaduse mõttes või avaliku teabega, mistõttu on õigustatud ka eestikeelsuse nõude esitamine vähemalt samas ulatuses nagu igal muul viisil edastatava avaliku või tarbijateabe puhul.

Internetis toimuva õiguslik regulatsioon on täiesti iseseisev teema, ent nüüd siis peavad kõik eesti ettevõtete netilehed olema eestikeelsed, seda ka ilmselt juhtudel, kui ettevõte Eestis oma kaupu või teenuseid ei pakugi. See muudab Eesti ettevõtete elu muidugi veidi keerulisemaks kui varem. Samuti on tegemist potentsiaalselt ühinguvabaduse piiramisega, sest kui nt eesti keelt mittevaldavad isikud võivad ju luua MTÜ ning kui nad soovivad endale näiteks blogi teha kus kutsuvad teisi endaga liituma, siis peab seal olema ka eestikeelne info. Õnneks pole mindud nii kaugele, et Eesti riik nõuaks, et mina oma blogi peaks hakkama eesti keeles pidama.

See nõue käib nende veebilehtede kohta, mis sisaldavad teavet äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja tegevusvaldkonna ja/või pakutavate kaupade või teenuste kohta, st sellise teabe kohta, millele eestikeelse teabe saamise õigus tuleb tarbijakaitseseadusest. Sellest sättest ei tule eespool nimetatuile veebilehe loomise kohustust neile ettevõtjatele, kellel seda seni ei ole.

See on tore, et riik ei pane kohustust veebileht luua, aga kui tarbijakaitseseaduses see juba reguleeritud on, siis miks seda keeleseadusega täiendavalt teha tuleks? Igasugune topeltregulatsioon tekitab ohu, et seadused sattuvad omavahel vastuollu muutuste tõttu.

Paragrahvi 19 puhul on tegemist täiesti uue regulatsiooniga. Selles sätestatakse, kirjakeele normi järgimise kohustus üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes. Trükiajakirjandus avaldab suurt mõju inimeste keelekasutusele ning seetõttu on oluline, et see oleks heas eesti keeles. Vajadus selle normi järele tuleb sellest, et ajakirjanduskeele kvaliteet on aasta-aastalt halvemaks muutunud. See on kooskõlas ka tarbijakaitseseaduses sätestatud nõudega, et toode või teenus peab olema selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.

Ajakirjandusväljaande kvaliteedi osas hääletavad inimesed rahakotiga, ehk siis halba toodet ei osteta. Mina tarbijana küll ei eelda korrektset keelekasutust lehtedelt ja eriti veebis. Veebis on oluline uudise edastamise kiirus, mitte keeleline kvaliteet. Mida üldse tähendab veebiväljaanne, kas ka minu blogi kuulub sinna alla, seega peaks siiski hakkama kirjakeele normi järgima? Selgitage mõistet veebiväljaanne, palun!

Sama lõike järgmised laused selgitavad, et kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes ning et piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Seega ei ole kirjakeele normi järgimise nõue suunatud mitte isikupärase stiili ega sõna- või väljendusvabaduse vastu, vaid oskamatu, elementaarseid õigekirjareegleid eirava ja lugejat eksitava keelekasutuse vastu.

Minu meelest on need nõuded suunatud just isikupärase stiili ja sõna- ning väljendusvabaduse vastu. Misasi on “kunstiline tekst”? Kas see on näiteks luuletus või võib ka näiteks mõni artikkel olla kirjutatud “kunstiliselt”? Kui see lollus ka läbi läheb, siis minu soovitus on ajalehtedel seda sätet ignoreerida ning öelda, et kogu nende ajalehe tekst ongi kunstiline tekst, sh reklaamid.

Ka paragrahvi 20 näol on tegemist uue sättega. Majanduse rahvusvahelistumise tingimustes on võõrkeelseid lepinguid kasutama hakanud ka kohalikud ettevõtjad (nt kindlustus-, kulleriteenuseid osutavate firmade, aga samuti ehitusettevõtete alltöövõtulepingud). Keeleinspektsioon on selle kohta hulgaliselt kaebusi saanud inimestelt, kelle arvates võõrkeelsete lepingute kasutamine rikub nende õigust eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele ega anna neile piisavalt teavet lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. Võlaõigusseadus sätestab eesti keeles koostamise nõude ainult üksikute lepinguliikide puhul (ehitise ajutise kasutamise leping, kindlustusleping, elektroonilise maksevahendi kasutamise leping) kuid ka nende puhul ei ole sellest nõudest alati kinni peetud, rääkimata võimalusest tagada muude lepingute lepingupoolte õigus lepingu keelt valida.

Samas ei piira säte lepinguvabadust ning pooltel on siiski õigus kokku leppida muukeelse lepingu sõlmimises.

Siin on kommentaarid liigsed: säte on tühi õhk, sest kui isikud on lepingu sõlminud, siis on see ju kokkulepe ja kui isikud on sellele alla kirjutanud, on nad ka aktsepteerinud selles kasutatavat keelt. Ainus “kasu”, mis sellest sättest võib tulla, on see, et lepingupooled üritavad seda sätet ära kasutada, et lepingut kehtetuks tunnistada.

Keeleinspektsiooni õigusi tuleks tunduvalt piirata ning sisuliselt seda asutust reformida. Eelnõust kumab läbi see, et tegemist ongi justkui inspektsiooni poolt kirjutatuga.

Kokkuvõtteks: Keeleseaduse eelnõu rikub potentsiaalselt Euroopa Liidu õigust, sõna- ja väljendusvabadust, mõjub halvasti ettevõtluskeskkonnale ning Eesti ettevõtete konkurentsivõimele. Eesti keele kaitsmise asemel võib tulemus olla vastupidine, sarnaselt lipuheiskamisega riigipühadel peaks selges ja puhtas eesti keeles rääkimine ja kirjutamine olema igaühe südametunnistuse küsimus, mitte riigipoolse sunniga saavutatu.

P.S. Seletuskirjast on puudu ka detailne analüüs keeleseaduse võimalikust vastuolust nõukogu määrusega 1612/68. Selle asemel on märgitud seletuskirjas ühe lausega, et “[e]elnõu ei ole vastuolus EL õigusega.”