Uue Euroopa poole

Posted: January 26th, 2012 | Author: | Filed under: eesti keeles, Estonia, european union, law, thoughts | No Comments »

I publish here my article from 5 December 2011 on the future developments of the EU, as published in the Estonian daily Postimees. It is available online behind a pay-wall.

Uue Euroopa poole

Euroopa Liidu praeguses olukorras peegelduvad nii poliitilise juhtimise nõrkus kui ka demokraatliku legitiimsuse kriisi ilmingud, kirjutab Kari Käsper.

Kriisiajad on Euroopa Liidu valitsemise osas asjad selgemaks löönud: kõik näevad, et kui tulevad halvad ajad, vaadatakse ikkagi Angela Merkeli ja Nicolas Sarkozy poole. Unustatud on Euroopa institutsioonid ning olemasolevad valitsemishoovad.

EL justkui toimiks mitmel erineval tasandil: enamikus valdkondades ja headel kasvuaegadel toimib riigiülene õigusloome hästi, samas nõrgalt koordineeritud valdkondades on eriti praegusel kriitilisel hetkel väga selgelt näha poliitilise mugavustegevuse või pigem tegevusetuse tulemusi.

Põhimõtteliselt paistavad käimasoleva kriisi tagant poliitilise koordineerimise puudumise kõrvad. Probleemid, mida algses euroeufoorias 1990ndatel ja veel ka enne kriisi algust ignoreeriti, ei olegi ignoreerimise tulemusel kadunud, vaid on võimendunud. Kogu ELi toimimine on muutunud nii keeruliseks, et sellest ei saa alati aru selles osalevad poliitikudki, meediast või kodanikest rääkimata.

Praegune eurokriis on seetõttu ka sügavam: paanika levib kiiremini kui kunagi varem. Seda süvendab peamiselt ingliskeelse meedia ignorantsus ja vähene huvi ELi toimimise vastu. Britid teatavasti ei ole ELi tuumikus ning ei kasuta mitmeid ELi hüvesid nagu euroraha või Schengen.

Seega pole Mandri-Euroopa poliitikutel sageli võimalustki, sest turud reageerivad (üle) just globaalse ingliskeelse info põhjal, mida produtseeritakse peamiselt euroskeptilises Londonis.

Samas oleks vale väita, et tegemist on vaid ajakirjandusliku paanika, ebaõiglaste ja halvasti informeeritud finantsturgude ja ebapädevate reitinguagentuuride koosmõjus tekkinud probleemidega. Need on vaid süptomid palju laiemale ja sügavamale küsimusele, milleks on ELi valitsemine ja selle demokraatlik legitiimsus.

Just riigiülese valitsemise ja õigussüsteemi nõrkused on finantskriisis välja löönud. ELi juhtimise ebastabiilsus ja demokraatliku legitiimsuse vähesus koos sellega kaasnenud rahva kaugenemisega valitsemisest on peamised põhjused, miks ülemaailmne finantskriis on viinud eurokriisini.

Tegemist on poliitilise juhtimiskriisiga: Merkel ja Sarkozy ei ole Kohl ja Mitterrand. Mitmed mõtlejad, sh Jürgen Habermas on viidanud sellele, et tänapäeva Euroopa poliitiliste juhtide generatsioon ei taha või ei oska Euroopa projekti hingega edendada, sest neil puudub Teise maailmasõja kogemus ning neile on Euroopa projekt tähendanud eelkõige tehnilist ja juriidilist laadi riigiülest koostööd, kompromisside tegemist ja muud sellist, mida on rahvale keeruline selgitada.

Sellega seoses on need riigijuhid nõrgestanud riigiüleste institutsioonide tööd (Euroopa Komisjonist on saanud paljuski kõrvaltvaataja, Euroopa Parlament on praeguses kriisis täielikult unustatud) ning kogu euroala päästetegevust koordineeritakse Euroopa Ülemkogu kaudu, mis ei ole ega olnud kunagi mõeldud demokraatlikuks juhtorganiks.

Samuti on tegemist demokraatliku legitiimsuse kriisiga. Olukorras, kus ELi poliitikud ei ole olnud valmis looma üleeuroopalisi erakondi või kus rahvuslik populism on kindlaim hääletooja, ei ole poliitikutel praeguses olukorras kedagi süüdistada peale iseendi.

Selle asemel et selgitada keerulise ELi väga konkreetseid ja kättesaadavaid hüvesid, on mindud lihtsama vastupanu teed: ebapopulaarsed otsused on sageli tehtud ELi kaudu ning seega ELi legitiimsust veelgi õõnestatud.

Kui paljud Eestigi poliitikutest on ebapopulaarseid otsuseid põhjendanud ELi direktiivide või määrustega, mille poolt nad samas ise ELi institutsioonides hääletasid? Ka ELi institutsioonide demokraatlik legitiimsus on puudulik eelkõige liikmesriikide tegevuse tõttu.

Euroopa Parlament, millel oleks potentsiaal olla maailma võimsaim seadusandlik kogu, ei ole seda positsiooni saavutanud seetõttu, et inimesed, keda parteid sinna esitavad, on sageli teisejärgulised poliitikud, kes saadetakse riigisisesest poliitikast eest ära või siis loorberitele puhkama.

Ka Euroopa Parlamendi valimistel pole põhiküsimus, millised on selle või teise inimese vaated või programm ELi pädevusvaldkondades või kuidas Eesti elanikke neis küsimustes esindatakse, vaid pigem on tegemist siseriikliku poliitmängu sideshow’ga.

Sama kordub erinevatel viisidel teistes riikides ning seetõttu ei osaleta Euroopa Parlamendi valimistel sugugi nii palju kui selle institutsiooni roll igapäevaelus eeldaks. Teine ELi tasandi seadusandlik institutsioon, ELi nõukogu, kannatab teistsugust laadi legitiimsuse probleemide all.

Ministrid, kes nõukogus oma riigi eest siduvalt hääletavad, on siseriiklikus süsteemis täidesaatva võimu esindajad. Üha enamate otsustusvaldkondade liikumine riigilt ELile (mis on olnud enamikul juhtudel hädavajalik) on seega kaasa toonud riigi sees valitsuse kui seadusandja rolli suurenemise ja liikmesriigi parlamendi kui ainsa legitiimse otse valitud esinduskoja rolli vähenemise, mille üle tasub igal kodanikul muret tunda.

Kas ja kui suurt poliitilist kontrolli nende otsuste üle liikmesriigi parlament teostab, on iga riigi enda küsimus, aga häid lahendusi ei tundu olemas olevat. Nõukogus on sageli vaja kiiresti otsuseid teha ja kompromisse leida, mistõttu liikmesriigi parlamendi heakskiitu sellele on praktikas raske saavutada.

Nõukogule on lisaks ette heidetud ka otsustusprotsessi läbipaistmatust. Lahendus ei ole ELi organiseeritud või organiseerimatu laialiminek või siis vähemalt oluline liikumine poliitiliselt koostöölt tagasi, vaid majanduslikule koostööle.

See ei ole võimalik mitmel põhjusel: viimase kahekümne aasta jooksul on üles kasvanud Timothy Garton Ashi poolt «EasyJeti Euroopaks» tituleeritut hindav põlvkond, mille jaoks saavutused nagu euro, piirikontrolli puudumine, võimalus minna tööle soovitud liikmesriiki on iseenesestmõistetav elu osa, mida ei lasta kellelgi enam käest võtta.

Rahvusriik ei ole lahendus, sest rahvusriikide Euroopa oleks veelgi hullem nii sotsiaalses, kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. See tähendaks ka totaalset tagasiminekut Euroopa demokraatlikus valitsemises ja oleks maailmapoliitiliselt mitu korda hävitavam sündmus kui 11. september 2001 või Iraagi ja Afganistani sõjad.

Euroopa annaks vabatahtlikult käest võimaluse mõjutada maailma arenguid meile sobivas suunas ja tooks niimoodi kaasa uue globaalse ebastabiilsuse. Mida siis ette võtta? Tõenäoliselt seisneb lahendus kahes võimalikus variandis, mis mõlemad eeldavad senisest rohkem ja tugevamat Euroopat.

Üks variant on Euroopale demokraatlikku legitiimsust luua läbi seni kaasamata jäänud liikmesriikide parlamentide. See tähendaks, et neile tuleb lisada oluliselt suurem ELi dimensioon ning nii parteid kui juhtpoliitikud peavad Euroopa teemasid oskama ja tahtma kodanikele selgitada.

Näiteks parlamentide Euroopa asjade komisjonidest võiks moodustuda ELi tasandil täiendav demokraatlik seadusandja (näiteks Euroopa Parlamendi teise kojana). Teine, rohkem muudatusi ja poliitikutelt julgust nõudev variant oleks demokratiseerimine ELi tasandil läbi nn Euroopa Ühendriikide tekke.

See tähendaks üleeuroopalist poliitilist ruumi, meediat ja muud sellist, aga ka ELi kodanike suuremat eurooplasetunnet. Pikemas perspektiivis oleks teine lahendus jätkusuutlikum ja tõhusam, aga realistlikum tundub esimene variant. ELi arengut on 1950ndatest alates iseloomustanud kriisid, millele on järgnenud suurem lõimumine ja laienemine.

Seega ei maksa käimasoleva kriisi tõttu pead kaotada ja paanikahoos rumalusi teha. Pigem tuleks olukorrale läheneda pragmaatiliselt, ja enamik Eestigi poliitikuid on adunud, et Eesti huvides on tugev ja demokraatlik Euroopa Liit, mis lähtub õigusriigi põhimõttest. Seda eriti seetõttu, et oleme suhteliselt unikaalselt Euroopas tunnistanud ELi õiguse ühepoolset ülimuslikkust oma põhiseaduse suhtes.

Kari Käsper on Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi Jean Monnet’ Euroopa õiguse õppetooli lektor.

5 mõtet

• Euroopa võlakriisi põhjuste puhul oleks vale rääkida ajakirjanduslikust paanikast, ebaõiglastest finantsturgudest ja ebapädevatest reitinguagentuuridest. Need on vaid palju laiemate ja sügavamate probleemide sümptomid.

• ELi riigijuhid on nõrgestanud riigiüleseid institutsioone. Kogu euroala päästetegevust koordineeritakse Euroopa Ülemkogu kaudu, mis ei ole ega ole olnud kunagi mõeldud demokraatlikuks juhtorganiks.

• Tagasipöördumine rahvusriikide Euroopasse tähendaks ka totaalset tagasiminekut Euroopa demokraatlikus valitsemises ja oleks maailmapoliitiliselt mitu korda hävitavam sündmus kui kaksiktornide langemine või Iraagi ja Afganistani sõjad.

• Liikmesriikide parlamentidele tuleks lisada oluliselt suurem ELi dimensioon ning nii parteid kui juhtpoliitikud peavad Euroopa teemasid oskama ja tahtma kodanikele selgitada.

• Praegusele olukorrale tuleks läheneda pragmaatiliselt. Meie huvides on tugev ja demokraatlik Euroopa Liit, mis lähtub õigusriigi põhimõttest.



Leave a Reply