Estonian higher education is deeply, systematically flawed. The greatest flaw is not the lack of cooperation among Estonian universities, but rather forced cooperation where competition should be encouraged. Dreams of one and only “Estonian University” or the University of Tartu’s dream of them as the only university in Estonia will end up a nightmare where there are no substantial universities in Estonia at all.
The main problem of Estonian universities is the small pond effect. Universities, and Ministers of Education seem to see only Estonian higher education space, where they should see at least European or global higher education space. Today’s academic world is not constrained by boundaries and the more time we spend closing our higher education space off for foreigners the worse off we will be. If we want our universities to be European class or regional centres of academy we need to do the following things:
1. Forget about Estonian-language higher education: This single biggest thing holding back Estonian universities is the lack of teaching and studying in English. Using English as the only language for studies will be an enormous benefit. Today, Estonian institutions of higher education work against, not towards internationalisation, mostly due to the lack of English language skills of faculty and staff.
2. Stop discriminatory practices in admissions, forget about state exams: SAIS only for Estonians with Estonian ID cards has perhaps made it easier to administer the admissions process, but it has also separated Estonians from other students.
3. Admit the failure of state regulation, give universities their freedom. Forced migration to 3+2 is an ongoing disaster that has resulted in terrible loss of academic quality and competitiveness. The same applies to all state mandated reforms that no one really needs. At the moment Estonian universities are extensions of the Ministry of Education and Research, they are being pushed and pulled by different reforms and practices. Forget about state funded places, forget about state funded research libraries: just give the money to universities so that they can be responsible and choose their own means of providing access to universities for disadvantaged students or decide which books, databases etc to buy.
I think it is worth to try this radical new approach instead of driving off the cliff, but faster.
I think this deterioration needs to be addressed as soon as possible, and I see three large issue.
i) Productive capacity needs to be increased substantially. This means increasing the labour force, and this means (as outlined in the World Bank Report, From Red To Grey) facilitating large scale inward migration. Given the serious political implications of encouraging ethnic Russian migration into your country, I see only two viable source regions, the Central Asian Republics in the CIS, and Sub. Saharan Africa. Possibly this solution will not be widely popular with Latvian voters. Well, they do have the right to choose. Your country can take the measures needed to become sustainable, or you can watch it die, as the economy shrinks, and the young people leave. That, I think, is your choice.
The other two measures you need to take are contingent on the first being implemented, since without the first measure you will simply not dispose of the economic resources for the other two.
ii) A serious policy to support those Latvian women who do wish to have children. But with major financial advantages, not half measures, and propaganda stunts. You need policies that can work, and I know plenty of demographers with ideas.But this needs money. Important quantities of money. And gender empowerment, right across the economy, at every level. We have formal legal equality in the labour market, but evident biological and reproductive inequality, in that only one of the parties gets to bear the children. The institutional resources of the state need to redress this imbalance.
iii) Major reforms in the health system to address the underlying male life expectancy problem. You can only seriously hope to raise the labour force participation rates at 65 and over if people arrive at these ages in a fundamentally healthy condition. In economic terms, simple investment theory shows why this is the case. A given society spends a given quantity of resources on producing a given number of children, those who have citizens who live and work longer evidently get a better return on their investment. If you want to raise Latvian living standards, you have to raise the life expectancy. And this apart from the evident human issues.
I think all of this applies to Estonia as well. The last two are already somewhat handled in Estonia, there are programs which support young families and although male life expectancy is still rather low, more effort is being put in sport promotion programmes for general public, healthy lifestyles are promoted etc. The nordic nature of Estonians (and the Finnish role-model) might also contribute to helping Estonians live longer, although at the moment it looks rather bleak.
I tend to agree with Edward Hugh that many of the problems of Estonia’s economic crises have been caused by lack of people. This was true during the boom times (the labour force shortage helped to push the salaries up quickly) and is even worse now that many truly skilled people move abroad where they are offered better salaries and ways of self-improvement, leaving in Estonia a mass of former construction workers and factory workers who have been laid off and who are probably unable neither to leave Estonia nor re-qualify for another job. Meanwhile, it is still difficult to find well-educated people in many areas, regardless of the growing unemployment rate.
A part of the solution is to train those people at our universities. Fortunately, Estonian public policy of pushing people to go to professional education and not to universities has failed and people are still going to universities en-masse (this year’s admissions has been the highest in recent years). It seems, however, that the funds used for the ill-fated push for professional education could have been used better at supporting universities. It is questionable if the big public universities themselves, still bureaucratic behemots with Soviet-era legacies, can provide the skills, knowledge and values required to educate them. The universities could do more with continuing education as well, offering a range of specialised courses for those seeking to update or refresh their skills and knowledge, but not willing to spend time (and money) on full Master or Doctoral programs.
The second part of the solution is increased immigration of unskilled workers from other non-EU countries. This means a change of paradigm in mainstream politics and suppression of strong nationalistic moods prevalent in the society. None of the major political parties in Estonia recognises or debates is the need to increase immigration. Walking around even in Tallinn’s streets it would be very difficult to spot any people who are non-ethnic Estonians or Russians and are not tourists. This is probably due to the effecient work of the Citizenship and Migration Board, which seems to pride itself on keeping the foreigners (at least those not from EU or US) out. One only needs to look at the low numbers of accepted refugees and asylum seekers for this.
Where should the new immigrants come from? The most obvious (and easiest to stomach politically) might be immigrants from Ukraine, Georgia, Moldova and other countries which many Estonians have compassion to. I am not so sure that a large scale inward migration from Africa will be as welcomed, although sooner or later there will also be more ethnically diverse mix of people in Estonia as well.
In order to have a long-term and sustainable solution instead of the race to the Euro at all costs, immigration policies must be reviewed and inward immigration increased gradually.
There is a movement in Estonia, which calls for constitutional reform in order to “give voting rights to children” by actually giving more votes to the parents of those children. The website of the movement is consists mostly of slogans and demagougery. It is unfortunate that the disillusion with the Estonian political sphere, which is deplorable, has lead to this instead of a real movement for change.
The movement has three ‘principles’:
The main principle of democracy is “one person, one vote”
A child is a citizen
Therefore a child must have a right to vote
One can agree with the first and the second, but not the third. Not even the proponents of the idea want to do that and have toddlers selecting parliament members, they want to give extra votes to the parents or guardians of those children. That is a terrible idea.
Giving parents extra votes for having children is contrary to the principle of direct elections. In a democratic country a person can take part in the “government of his country, directly or through freely chosen representatives (my emphasis).” The idea of direct elections means that we can choose our representatives directly and freely. A child is unable to freely choose his or her representatives, which means that the principle of direct elections is not followed.
Why is the principle of direct elections so important? Any delegation of the right to vote to someone else is incompatible with democratic minimum standards as it can easily lead to disenfranchising parts of the society. If we give children the right of indirect voting, then this means that we could also perhaps delegate the votes of the mentally ill to their caretakers, prisoners to their families or any other group who cannot vote, but is still a citizen. None of these would even be freely chosen representatives, i.e. children could not choose which wise adult they give their vote to, it has to be the parent or guardian.
In my opinion the fact that such a movement has received quite a substantial support, even by some well-respected journalists, speaks volumes about the weakness of Estonian democracy.
The social consequences would be significant. Spouses disputing who gets to decide how to vote, children disawoving their parent for voting ‘for’ them. The childless, women who are no longer able to give birth and homosexual families are relegated to second class status, where more and more will be taken from them to support the ‘natural’ family. This kind of Estonia I do not want any part of.
Instead of giving more votes to young people, it actually takes them away from them. People tend to marry and have children later, in their late 20s and 30s, which means that the voice of the people in the age range of 18-24 is even lower as they probably do not have children yet.
Of course, the whole idea of having more children in a global world faced with serious overpopulation means that by trying to ensure the continuity of the Estonian nationality, we slightly diminish the survival chances of the entire planet. If all nations of the world adopted having more children of their nationality as the Kantian categorical imperative “act only according to that maxim whereby you can at the same time will that it should become a universal law” we would end up with rapidly overpopulating the globe, making it a much much worse place to live, or potentially destroy humanity altogether. I would not wish for my children and children’s children the fate of constant war over rapidly diminishing natural resources and failing ecosystem. This kind of ‘selfish’ national thinking is dangerous.
I believe Estonia and Estonians have a bright future ahead if we are open and welcoming others among ourselves and our culture.
P.S. The campaign website also includes the homophobic statement that “men and women love each other, and out of that love children are born”, implying that two men or two women could not possibly love each other and found a family.
Annex:
Here is a short overview of the international obligations of Estonia in terms of electoral law.
The Universal Declaration of Human Rights, the 60th anniversary of which was recently celebrated, should be seen as one of the cornerstones of the world order today in terms of democracy and human rights. Article 21 states, that:
Everyone has the right to take part in the government of his country, directly or through freely chosen representatives.
Everyone has the right of equal access to public service in his country.
The will of the people shall be the basis of the authority of government; this will shall be expressed in periodic and genuine elections which shall be by universal and equal suffrage and shall be held by secret vote or by equivalent free voting procedures.
Every citizen shall have the right and the opportunity, without any of the distinctions mentioned in article 2 and without unreasonable restrictions:
(a) To take part in the conduct of public affairs, directly or through freely chosen representatives;
(b) To vote and to be elected at genuine periodic elections which shall be by universal and equal suffrage and shall be held by secret ballot, guaranteeing the free expression of the will of the electors;
(c) To have access, on general terms of equality, to public service in his country.
The High Contracting Parties undertake to hold free elections at reasonable intervals by secret ballot, under conditions which will ensure the free expression of the opinion of the people in the choice of the legislature.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 6 on Eesti riigikeeleks eesti keel ja keeleseaduse eesmärk on luua vajalik õigusruum eesti keele arendamiseks, säilitamiseks ja kaitseks, samuti peab keeleseadus tagama eesti keele kasutamise peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades (minu rõhuasetus).
Naljakas, aga nii see on. Vähe sellest, et riik tunneb endal vastutust reguleerida kõiki avaliku elu valdkondi, surub ta selles peale eesti keele kasutamist peamise suhtluskeelena.
[§ 10 ] Lõiked 1–3 sisalduvad kehtiva keeleseaduse §-s 3 ning nende puhul on ainsaks täienduseks nõue, et ka riigi enamusosalusega äriühingute asjaajamine ning ametlik tööalane suhtlemine toimuvad eesti keeles. Siin on silmas peetud eelkõige selliseid ettevõtteid nagu nt Eesti Energia – enamasti tegelevad need ka mõne avaliku teenuse osutamisega ning riik peab enamusomanikuna suutma eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise tagada.
Siin on antud hoop esiteks Eesti Energia rahvusvahelistumise plaanidele, aga samuti mõjutab see kõiki teisi ettevõtteid, millel saab olema ebaõnn riigi enamusosalust omada. Teiseks teatavasti energiaturg on varsti avanemas ja näiteks Läti või Soome valitsuste energiaettevõtted saavad hakata rahulikult ka kodutarbijate pärast konkureerima, ilma, et peaksid tagama eestikeelse ametliku tööalase suhtluse. Üldiselt ei tohiks ju vahet olla, kes on ettevõtte omanik, ja reeglid peaksid kehtima kõigile ettevõtetele samasuguselt olenemata omanikust.
Samas on tegemist ka normitehnilise sobimatusega, sest riik peaks saama oma enamusosalusega ettevõtetes ka läbi juhtorganite keelenõudeid kehtestada või mitte kehtestada. See tundub palju mõistlikum ja konkreetse ettevõtte olukorda paremini arvestav kui seadusesse sissekirjutatud säte, mida hiljem keegi kunagi täitma ei hakka.
Tõenäoliselt on see säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega, kuna võib olla õigustamatuks piiranguks töötajate vabale liikumisele.
[§10] Lõikes 4 on sätestatud erand lõikes 1 kehtestatud eestikeelse asjaajamise ja tööalase suhtlemise põhimõttest. Erand puudutab muukeelseid õppeasutusi, mille sisemise asjaajamise kohta praegu selge regulatsioon puudub. Selle lõikega antakse muukeelsetele õppeasutustele õigus õppe- ja kasvatustööga seotud suhtlemisel kasutada kooli õppekeelt, nt klassipäeviku täitmisel, tunnivälise töö korraldamisel, õppenõukogu koosolekutel ja protokollide täitmisel, direktori käskkirjades, lapsevanematega suhtlemisel jne. Kõik need dokumendid, mida koolis koostatakse riigi- või kohaliku omavalitsusega asju ajades, peavad olema eesti keeles.
Kas sellised õppeasutused nagu ülikoolid on eelnõu autoritele ka meelde tulnud? Needsamad ülikoolid, mis peaksid olema võimelised rahvusvahelistuma ning kuhu Eesti riigi ja Euroopa Liidu poolt panustatakse palju ressursse, et suurendada inglisekeelse õppe ja teadustegevuse osakaalu.
[§ 10] Lõige 5 sätestab, et avalikkuse ja asutustega suheldes peavad avalikud teenistujad, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajad kasutama kirjakeele normile vastavat keelt. Kehtivas keeleseaduses selline nõue otse puudub, kuid kaudselt võib selle tuletada § 1 lõikest 2, mille kohaselt on kirjakeele norm eesti keele ametliku kasutuse aluseks.
Nõue on vajalik selleks, et oleks tagatud avalike teenistujate, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajate normikohane keelekasutus nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses. Kirjakeele normi valdamise nõude esitamine peaks suurendama inimeste keeleteadlikkust ja nõudlikkust enda ja teiste koostatud dokumentide keelekasutuse suhtes. See nõue on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse § 14 lõikega 1, mis ütleb et avalik teenistuja valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Keeleoskusnõuet on seni vaadeldud eeskätt mitte-eesti emakeelega inimeste eesti keele oskuse kontekstis, kuid muutunud keeleolukord ja eestlaste kehvemaks muutunud emakeelekasutus on tinginud vajaduse pöörata rohkem tähelepanu ka eestlaste emakeeleoskusele.
Selle nõude osas on edaspidi välistatud igasugused keeleuuendused, mis veel kirjakeele normi ei kuulu. Nii ei tohiks vist president Ilves enam oma päris mitte eesti kirjakeele normile mittevastavaid aga eesti keelele omaseid keeleuuendusi ette võtta. Samuti ei saa avalik-õiguslikud isikud enam tööle võtta inimesi, kes eesti keelt üldse ei oska, nt ülikoolid ei saa tööle võtta välismaiseid tippõppejõude jne.
Oht on ka sattuda vastuollu Euroopa Liidu õigusega, sest avaliku teenistuse erand töötajate vaba liikumisele ei kehti mitte kõigile avalikele teenistujatele või riigi- ja kohaliku omavalitsuse töötajatele, vaid ainult nendele, kelle töö iseloomust tuleneb selline vajadus ning ka keelenõuded peavad olema põhjendatud konkreetse ameti iseloomust lähtuvalt.
[§16] Uue regulatsioonina on lõikes 1 kehtestatud nõue, et ettevõtte liiginimetused (nagu nt kohvik, baar, kauplus) on eestikeelsed ning avalikult eksponeeritud kaubamärgi võõrkeelsele sõnalisele osale, mis sisaldab teavet müüdava kauba või pakutava teenuse kohta, lisatakse vastav teave eesti keeles.
See on siis pank Swedbank kaasus, mille puhul tekib keeleline nonsens (vrdl ka praegu kasutusel olev AS SEB Pank ettevõtte ametlik nimi). Originaal Viinivorstid ilmselt sobib samas? Totrus kuubis, aga põhjendus on veelgi naljakam:
Vajadus selle nõude järele tuleb sellest, et ettevõtjad on järjest sagedamini hakanud tegevuskohanimesid registreerima kaubamärgina, et kõrvale hoida keeleseaduse §-s 23 sätestatud avaliku teabe eestikeelsuse nõudest. Tulemuseks on, et Tallinna, eriti vanalinna välisilme on valdavalt võõrkeelne. Eesti avalikkus ei ole sellega rahul ning Keeleinspektsioon saab võõrkeelsete siltide kohta pidevalt kaebusi. Nende menetlemise käigus on sageli juhtunud, et ettevõtja esitab võõrkeelse ärinime kaubamärgina registreerimise taotluse alles pärast seda, kui on saanud Keeleinspektsioonilt ettekirjutuse lisada võõrkeelsele sildile eestikeelne avalik teave. Kuna kaubamärgikaitse hakkab kehtima taotluse menetlusse võtmise momendist alates, siis on see piisav põhjus ettekirjutus täitmata jätta. Seepärast on otstarbekas sätestada seadusega, et kaubamärgi võõrkeelse sõnalise osa olulist teavet sisaldavale osale lisatakse eestikeelne teave. Sellega ei piirata ettevõtja õigust kaubamärgi valiku või selle kujundamise üle otsustada, vaid kaitstakse Eesti elanike õigust saada eestikeelset avalikku teavet.
Esiteks ei ole seletuskirjas viidatud allikana ühelegi uuringule, millest tulenevalt “Eesti avalikkus” võõrkeelsete siltidega rahul ei ole. Keeleinspektsiooni kaebavad inimesed loodetavast ei moodusta kogu Eesti avalikku arvamust ja ka nende kaebuste puhul ei ole teada kui suur hulk inimesi asjast puudutatud on. Sarnaselt peaks siis ära keelama vägivaldsed filmid, muusika ja muud eneseväljendused, mis mõningaid inimest innustavad kaebusi kirjutama.
Tallinna vanalinna välisilme on võõrkeelne, sest seal käivad põhiliselt eesti keelt mittevaldavad inimesed. Ettevõtja paneb oma kohvikule või poele ikka üldiselt sellise nime, mis kliente toob, mitte neid ei peleta. Arusaamatu on ka põhjendus, miks inimestele peab andma infot just tegevuskohanimede kohta eesti keeles: kas riik arvab, et eesti inimesed on nii rumalad, et ei saa aru, kas tegemist on kohviku, panga või poega?
Uue sättena on lisatud veebilehtede keele regulatsioon (lõige 3). Praegu kehtivas keeleseaduses ei ole veebilehti ega nende keelekasutust reguleeritud ning seda ära kasutades on paljude Eestis registreeritud äriettevõtete, eriti teenindus-, majutus- ja toitlustusettevõtete kodulehed võõrkeelsed ning seda on põhjendatud sellega, et veebileht on suunatud välismaalastele. Samas on selge, et olemuselt ja eesmärgilt on tegemist tarbijateabega tarbijakaitseseaduse mõttes või avaliku teabega, mistõttu on õigustatud ka eestikeelsuse nõude esitamine vähemalt samas ulatuses nagu igal muul viisil edastatava avaliku või tarbijateabe puhul.
Internetis toimuva õiguslik regulatsioon on täiesti iseseisev teema, ent nüüd siis peavad kõik eesti ettevõtete netilehed olema eestikeelsed, seda ka ilmselt juhtudel, kui ettevõte Eestis oma kaupu või teenuseid ei pakugi. See muudab Eesti ettevõtete elu muidugi veidi keerulisemaks kui varem. Samuti on tegemist potentsiaalselt ühinguvabaduse piiramisega, sest kui nt eesti keelt mittevaldavad isikud võivad ju luua MTÜ ning kui nad soovivad endale näiteks blogi teha kus kutsuvad teisi endaga liituma, siis peab seal olema ka eestikeelne info. Õnneks pole mindud nii kaugele, et Eesti riik nõuaks, et mina oma blogi peaks hakkama eesti keeles pidama.
See nõue käib nende veebilehtede kohta, mis sisaldavad teavet äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja tegevusvaldkonna ja/või pakutavate kaupade või teenuste kohta, st sellise teabe kohta, millele eestikeelse teabe saamise õigus tuleb tarbijakaitseseadusest. Sellest sättest ei tule eespool nimetatuile veebilehe loomise kohustust neile ettevõtjatele, kellel seda seni ei ole.
See on tore, et riik ei pane kohustust veebileht luua, aga kui tarbijakaitseseaduses see juba reguleeritud on, siis miks seda keeleseadusega täiendavalt teha tuleks? Igasugune topeltregulatsioon tekitab ohu, et seadused sattuvad omavahel vastuollu muutuste tõttu.
Paragrahvi 19 puhul on tegemist täiesti uue regulatsiooniga. Selles sätestatakse, kirjakeele normi järgimise kohustus üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes. Trükiajakirjandus avaldab suurt mõju inimeste keelekasutusele ning seetõttu on oluline, et see oleks heas eesti keeles. Vajadus selle normi järele tuleb sellest, et ajakirjanduskeele kvaliteet on aasta-aastalt halvemaks muutunud. See on kooskõlas ka tarbijakaitseseaduses sätestatud nõudega, et toode või teenus peab olema selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.
Ajakirjandusväljaande kvaliteedi osas hääletavad inimesed rahakotiga, ehk siis halba toodet ei osteta. Mina tarbijana küll ei eelda korrektset keelekasutust lehtedelt ja eriti veebis. Veebis on oluline uudise edastamise kiirus, mitte keeleline kvaliteet. Mida üldse tähendab veebiväljaanne, kas ka minu blogi kuulub sinna alla, seega peaks siiski hakkama kirjakeele normi järgima? Selgitage mõistet veebiväljaanne, palun!
Sama lõike järgmised laused selgitavad, et kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes ning et piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Seega ei ole kirjakeele normi järgimise nõue suunatud mitte isikupärase stiili ega sõna- või väljendusvabaduse vastu, vaid oskamatu, elementaarseid õigekirjareegleid eirava ja lugejat eksitava keelekasutuse vastu.
Minu meelest on need nõuded suunatud just isikupärase stiili ja sõna- ning väljendusvabaduse vastu. Misasi on “kunstiline tekst”? Kas see on näiteks luuletus või võib ka näiteks mõni artikkel olla kirjutatud “kunstiliselt”? Kui see lollus ka läbi läheb, siis minu soovitus on ajalehtedel seda sätet ignoreerida ning öelda, et kogu nende ajalehe tekst ongi kunstiline tekst, sh reklaamid.
Ka paragrahvi 20 näol on tegemist uue sättega. Majanduse rahvusvahelistumise tingimustes on võõrkeelseid lepinguid kasutama hakanud ka kohalikud ettevõtjad (nt kindlustus-, kulleriteenuseid osutavate firmade, aga samuti ehitusettevõtete alltöövõtulepingud). Keeleinspektsioon on selle kohta hulgaliselt kaebusi saanud inimestelt, kelle arvates võõrkeelsete lepingute kasutamine rikub nende õigust eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele ega anna neile piisavalt teavet lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. Võlaõigusseadus sätestab eesti keeles koostamise nõude ainult üksikute lepinguliikide puhul (ehitise ajutise kasutamise leping, kindlustusleping, elektroonilise maksevahendi kasutamise leping) kuid ka nende puhul ei ole sellest nõudest alati kinni peetud, rääkimata võimalusest tagada muude lepingute lepingupoolte õigus lepingu keelt valida.
Samas ei piira säte lepinguvabadust ning pooltel on siiski õigus kokku leppida muukeelse lepingu sõlmimises.
Siin on kommentaarid liigsed: säte on tühi õhk, sest kui isikud on lepingu sõlminud, siis on see ju kokkulepe ja kui isikud on sellele alla kirjutanud, on nad ka aktsepteerinud selles kasutatavat keelt. Ainus “kasu”, mis sellest sättest võib tulla, on see, et lepingupooled üritavad seda sätet ära kasutada, et lepingut kehtetuks tunnistada.
Keeleinspektsiooni õigusi tuleks tunduvalt piirata ning sisuliselt seda asutust reformida. Eelnõust kumab läbi see, et tegemist ongi justkui inspektsiooni poolt kirjutatuga.
Kokkuvõtteks: Keeleseaduse eelnõu rikub potentsiaalselt Euroopa Liidu õigust, sõna- ja väljendusvabadust, mõjub halvasti ettevõtluskeskkonnale ning Eesti ettevõtete konkurentsivõimele. Eesti keele kaitsmise asemel võib tulemus olla vastupidine, sarnaselt lipuheiskamisega riigipühadel peaks selges ja puhtas eesti keeles rääkimine ja kirjutamine olema igaühe südametunnistuse küsimus, mitte riigipoolse sunniga saavutatu.
P.S. Seletuskirjast on puudu ka detailne analüüs keeleseaduse võimalikust vastuolust nõukogu määrusega 1612/68. Selle asemel on märgitud seletuskirjas ühe lausega, et “[e]elnõu ei ole vastuolus EL õigusega.”
The following post is in Estonian, as it discusses the new draft law regulating Estonian language.
Eesti keel on üks olulisemaid rahvusliku identiteedi kandjad ning mõistetav on huvi keelt ja selle kasutust kaitsta. Eesti keel on midagi, mis on läbi ja lõhki eestlaste oma, seda ei saa enda omaks nimetada ükski teine rahvas. Oma keeleta ei kujuta vist ükski eestlane ette eesti rahvakultuuri ega selle säilimist (kuigi see ei pruugi päris võimatu olla). Selge on ka see, et eesti keele roll riigikeelena vajab reegleid eriti olukorras, kus märkimisväärne osa elanikkonnast seda keelt ei valda.
Samas üleilmastuvas maailmas ja lõimuvas Euroopas on väikese miljonilise rahvuse oma keel pigem ilus luksuslik lisandväärtus kui elu keskpunkt. Vaid eesti keele oskamisest ei piisa ning vajalik on tunda ka mõnda maailmas laialt levinud keelt. Näiteks inglise keelt oskamata on mõeldamatu või äärmiselt keeruline osaleda rahvusvahelises äris, teha teadust või saada osa tänapäevasest läänelikust globaalsest kultuurist. Kui tahame vältida kapseldumist ning rahvana intellektuaalset või majanduslikku vaesumist, peame suhtlema teiste kultuuride ja rahvastega rahvusvahelises keeles.
Selle taustal on kummastav lugeda Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud uue keeleseaduse eelnõud, mis tuleneb justkui mingist muust ajast ja maailmast (ei usu, et põhjuseks on see, et ministeerium asub väikelinnas Tartus). Eelnõu on kohati totter (kas seadus on ikka õige koht, kus Riigikogu nime kasutamist reguleerida), kohati lihtsalt kohaldamatu (eesti keele juurutamine ettevõtetes), kohati sõnavabadust rikkuda võiv (ajakirjandusväljaannete keelekasutuse kontroll). Pikaajalisi keeleseaduse põhiprobleeme nagu ülikoolide rahvusvahelistumise takistamine või keeleinspektsiooni liigse agaruse piiramine ei olegi üldse käsitletud. Selle asemel hakatakse sekkuma ettevõtlusvabadusse ning potentsiaalselt piiratakse välismaiste (sh EL) ettevõtjate huvi ja õigust Eestis tegutseda (kui nad peavad nt hakkama oma kaubamärke ümber tegema või muid imeasju välja mõtlema nagu “pank Swedbank”). Kui mulle ikka meeldib käia cafés, lounge’is ja pubis, mitte kohvikus või lokaalis, siis mul peaks see vabadus olema ka Eestis.
Uue keeleseaduse käskude ja keeldudega peletame võõrad Eestist eemale ja liigume ümbritsevast maailmast veelgi kaugemale. Kaotame ka need eestlased, kes hindavad keelelist vabadust.
I cannot understand this new My Estonia (Minu Eesti) project at all. I am neither for it nor against it, but I fail to see what is it and why is it. I have tried and failed to understand it although I did try really really hard.
We have certain democratic institutions and efforts should be made to make them more open, more inclusive and working for the people. Instead, this project has been created in which I fail to see any point. Last year was good, trash was gathered and that was great, but what on earth is this thing?
Sometimes I feel that I live in a parallel universe, I feel somehow disconnected from the society. The My Estonia project makes me feel even more disconnected, because it baffles me: was there a memo about it I never received? What on Earth has made some good people join this strange enterprise? What is it for?
Questions without answers. Come 1 May, money will be spent, people will have come together, data will be analysed, proposals will be made.
It’s not that I dislike campaigns. Sometimes campaigns are useful tools for remedying an aspect that has been overlooked or underdeveloped. But this campaign? I continue to be baffled about why such resources, such bright minds are being wasted on this curious project.
I do not think there has ever been something that I fail to ‘get’, which leaves me completely clueless as this My Estonia thing. It just does not click for me, no matter how hard I try.
Apple has finally extended the reach of the App Store to Estonia, allowing my to legally buy applications for the iPhone. It is pretty cool, but of course I’d also like to see Apple allowing Estonians also to buy music and film, and to order photobooks and calendars.
So far I think I’ve spent more than 10 euros at the App Store, and it has been open for two days only…
Recent Comments