Minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonist

Posted: July 15th, 2015 | Author: | Filed under: diversity, eesti keeles, Estonia, human rights | No Comments »

This post is in Estonian and includes my vision for the development of the Estonian equality body Gender Equality and Equal Treatment Commissioner, a position for which I was running for, but in the end was not successful.

Avaldan oma visiooni sellest, milliseks oleksin soovinud kujundada võrdõigusvoliniku institutsiooni juhul kui oleksin osutunud valituks. Ehk leiab tulevane võrdõigusvolinik sellest kasulikke ideid, mida ellu viia.


Minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonist minu ametiaja jooksul

Esitan visiooni sellest, milliseks kujundan võrdõigusvoliniku institutsiooni.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on Eesti riigihalduses ebatavaline asutus. Tegemist on Euroopa Liidu õigusest tulenevalt loodud sõltumatu institutsiooniga, mis tekitab pingeid aga ka erilisi võimalusi. Voliniku sõltumatus loob unikaalseid väljakutseid nii töö korraldamisel kui sisuliste küsimuste lahendamisel.

Voliniku institutsioon on olnud algusest peale alarahastatud, mis näitab, et vähe on olnud poliitilist tahet anda eesmärkide saavutamiseks vajalik minimaalne ressurss. See on olnud seotud ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teema pealiskaudse omaksvõtuga poliitilise eliidi poolt ning senise vähese prioriteetsusega. Seda arvamust saab muuta tulemusliku töö ja vajalikkuse selgitamisega, aga voliniku eelarvevahendite tagamine vähemalt sellel tasemel nagu see institutsiooni loomisel 2008. aastal Riigikogule esitatud seletuskirjas ette oli nähtud (ca 280 000 eurot aastas), on esmatähtis.

Võrdõigusvolinik on minu nägemuses kõigi inimeste võrdsete inimõiguste tšempion ja “tark mees taskus”, kes aitab riigil ja ühiskonnal võrdõiguslikkuse teemasid avada ja mõtestada ning liikuda võrdõiguslikuma ühiskonna suunas.

Milliseks voliniku institutsiooni kujundan?

Võrdõigusvoliniku eesmärk on saavutada muutus inimeste hoiakutes ja käitumises. Seda saab teha vaid juhul kui ka voliniku institutsioon on ühiskonnas mainekas ja seda nähakse vajalikuna. Ametisse asudes panen paika konkreetse tegevuskava, konsulteerides enne laia ringi inimeste ja organisatsioonidega. Suur osa konkreetsest tegevusest sõltub ka olukorra arengust Eestis, sest volinik peab olema võimeline reageerima võimalustele, mida erinevad sündmused ja arengud pakuvad, et neid oskuslikult võrdõiguslikkuse edendamiseks ära kasutada.

Olen olnud edukas, kui viie aasta pärast saab võrdõigusvoliniku institutsiooni iseloomustada järgnevalt.

1. Voliniku roll ühiskonnas: mitte näpuga vibutav järelevalveametnik vaid igaühe abiline teekonnal võrdõiguslikuma ühiskonna suunas.

Voliniku kuvand on olla pigem soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkondade strateegiline eestvedaja kui järelevalveametnik. See tähendab, et volinik peab olema võimeline teemat ‘müüma’ teistele olulistele riigi-, era- ja kolmanda sektori liitlastele, kellega ühiselt tulemusi saavutada. Hea näide on minu juhitud “erinevus rikastab” projektide raames loodud mitmekesisuse kokkulepe, mis ühendab pea 60 ettevõtet ja organisatsiooni, mis on seadnud mitmekesisuse ja kaasatuse esiplaanile.

Volinik peab tingimata jätkama kaebuste osas ekspertarvamuste andmist, proovides samas leida võimalusi arvamuse andmise menetlemise kiirendamiseks, tehes koostööd valdkonnast huvitatud advokaatide ja juristidega. Juba antud arvamuste põhjal saab voliniku institutsioon välja töötada lihtsad juhendmaterjalid erinevatele sihtrühmadele erinevates olukordades tegutsemiseks (näiteks tööandjatele juhis kuidas vältida diskrimineerimist värbamisel).

Strateegiliste kaasuste osas ei tohi volinik võtta liiga suuri riske, vaid hagelema ainult neid kaasusi, mida on võimalik võita ja mille kaudu ka ühiskonnale teemat paremini avada. Arvan, et volinik võiks hageleda kahe-kolme hoolikalt valitud strateegilise kaasusega aastas. Inimõiguste keskuses oleme teinud advokaatidega väga tihedat koostööd strateegilistes kaasustes, mis puudutavad varjupaigataotlejaid ja tean, et varasemat on ka voliniku bürool mitme advokaadibürooga hea koostöö. Vaid töövaidluskomisjonides saadud vastustest ei piisa, vaid tuleb edukalt hageleda kõigis kohtuastmetes.

Loon voliniku institutsiooni juurde nõuandva koja, kuhu palun erinevate ühiskonnagruppide esindajaid, et saavutada parem ülevaade rohujuure tasandil toimuvast ning tagada tegevuse laiapõhjalisus. Nõukoja liikmed seostavad kogukonda ja voliniku institutsiooni, aga saavad täita ka voliniku tegevust toetavad kõneisiku rolli.

2. Voliniku institutsioon: jätkusuutlik, ettevõtlik ja uuendusmeelne.

Voliniku tegevuseks ei ole seni eraldatud piisavat ressurssi, sest ühiskonnal ja riigil on olnud raske aru saada selle vajalikkusest. Investeeringut voliniku institutsiooni tuleb vaadata seemnerahana, mille abil tõmmata muutuse läbiviimisse kaasa teisi ja mille abil volinik saab osaleda ja mõjutada muude ressursside kasutamist. Seega peab volinik ka adekvaatse rahastuse korral leidma võimalusi väheste vahenditega suurt mõju saavutada. Seda on võimalik teha sünergiat leides teiste nii avaliku kui erasektori organisatsioonidega, sealhulgas ka sotsiaalsete ettevõtetega.

Tehnoloogia on üks valdkond, millele voliniku tegevuses suurt tähelepanu kavatsen pöörata. Volinikuna pööran tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, et neid senisest enam võrdõiguslikkuse edendamiseks saaks kasutada. Sealhulgas otsin võimalusi koostööks Eesti IKT sektoriga, et töötada välja lahendusi senisest tõhusamaks diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja mitmekesisuse edendamiseks. Hea näide on minu ideest alguse saanud Garage48 Enable hackathon, mis keskendus puuetega inimestega koos ligipääsetavust võimaldavate tarkvaralahenduste loomisele.

Erinevus rikastab kampaania käigus oleme välja töötanud mitmeid uuenduslikke kampaaniaid ja lahendusi, millest saadud kogemused toon ka võrdõigusvoliniku töösse (nt Berlin-Yogyakarta virtuaalnäitus (vt www.erinevusrikastab.ee/berlin-yogyakarta, diskrimineerimiskompass www.erinevusrikastab.ee/kompass). Inimõiguste keskuses lõime auhinnatud Pagulase teekonna www.pagulane.ee. Voliniku kohalolek ja tegevus sotsiaalmeedias ja internetis laiemalt suureneb minu ametiajal märkimisväärselt, rohkem tuleb kasutada audio-visuaalset kommunikatsiooni, näiteks videokokkuvõtteid muidu keerulistest õigusalastest tekstidest.

3. Volinik teeb tihedat ja tulemuslikku koostööd.

Voliniku amet tuleb oluliselt enam sisuliselt ja formaalselt sotsiaalministeeriumist lahti siduda, jätkates samal ajal sellega tihedat koostööd. Kõige rohkem arengupotentsiaali näen koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ja kultuuriministeeriumiga, vastavalt hariduse ja lõimumise valdkondades. Senisest suuremat tähelepanu tuleks pöörata ka kohalikele omavalitsustele, kus pilootprojektina erinevaid algatusi läbi viia ja kellega koostöös üle Eesti nõustamist pakkuda.

Voliniku strateegilisteks partneriteks on minu arvates: õiguskantsler (kellega saab tegevust koordineerida ning strateegiliselt tegutseda); sotsiaalministeerium ja kultuuriministeerium (kuna tegelevad võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikke valdkonnas õigusloomega); rahandusministeerium (kuna tegeleb riigiametnike koolituse ja riigieelarvega koostamisega); justiitsministeerium (kuna tegeleb inimõiguste üldise järelvalvega); haridus- ja teadusministeerium (kuna tegeleb haridusvaldkonnaga); inimõiguste kaitse, vähemuste ja naiste esindusorganisatsioonid (sh võrdse kohtlemise võrgustik); tööandjate ja töövõtjate esindajad (nii tööalase diskrimineerimise kui ka mitmekesisuse edendamise mõttes).

Olen ise juuraharidusega ja tihedalt seotud Eesti juristkonnaga läbi oma liikmelisuse Eesti Juristide Liidu volikogus ja Euroopa õiguse ühenduse assotsiatsiooni FIDE Eesti juhatuses ning viimased kuus aastat õigusteadlaste päevade korralduskomisjonis, mistõttu suudan teemat senisest enam ka juristkonna jaoks relevantseks teha, et aidata ja motiveerida advokaate ja juriste võimalikke diskrimineerimiskaasusi ka ise rohkem kohtutesse viima ja neis küsimustes sõna võtma.

Suur võimalus on teha rohkem koostööd erialaorganisatsioonidega ja sotsiaalpartneritega, et motiveerida ja aidata neil oma valdkonnas tõstatuvate võrdõiguslikkuse küsimustega tegeleda. Volinik peab korraldama ka regulaarsemalt kohtumisi laiema avalikkusega ning suurendama oma nähtavust ja kättesaadavust erinevates Eesti piirkondades.

Teen ettepaneku kokku kutsuda ministeeriumidevaheline regulaarne töörühm võrdõiguslikkuse edendamiseks, et paremini tegevust koordineerida, teadmisi jagada ja ühiseid lahendusi otsida. Eraldi oluline teemavaldkond on EL struktuurifondide rakendamise nõustamine, mille osas volinik on heaks partneriks rakendusasutustele.

4. Mitte ainult soovolinik.

Eelkõige peab volinik omama terviklikku ja süsteemset nägemust võrdse kohtlemise ning mitmekesisuse ja kaasatuse teemadest. Sageli võib juhtuda, et erinevad alused kattuvad või toimub diskrimineerimine mitme aluse koosmõjul. Minu enda lähenemine on vaadata iga inimest kui indiviidi koos võimalike takistustega, mis tema konkreetsest tunnustest võivad tekkida.

Sooline võrdõiguslikkus saab minu ametiaja jooksul jätkuvalt suure tähelepanu osaliseks. Selleks, et teemat senisest tulemuslikumalt edendada, näen statistiliste andmete kõrval olulisena juhtumianalüüside ja kvalitatiivsete uuringute abil selgitada ühiskonnale neid väljakutseid, mida naised täna Eestis kogevad ning kuidas sooline ebavõrdsus mõjutab negatiivselt kogu ühiskonna toimimist. Samuti pean oluliseks meeste konstruktiivset kaasamist sooteemade aruteludesse, et välistada asjatut vastandumist ja liikuda edasi. Volinik ei peaks tingimata sooteemadel võtma kõneisiku rolli, aga ta saab leida ja koordineerida sõnumeid ja olla eestvedaja konkreetsetele algatustele.

Samas on oluline, et voliniku institutsioon aitaks võidelda diskrimineerimise vastu võrdselt kõikidel alustel. Suurt potentsiaali näen rahvuspõhise diskrimineerimise vastu võitlemise osas. Seni pöörduvad voliniku poole selles küsimuses vaid vähesed. Voliniku võimekust ja pädevust nii venekeelse vähemuse kui uusimmigrantide ja Romade teemadega tegelemiseks tuleb oluliselt tõsta. Võrdõigusvolinik kui tõhus diskrimineerimisalaste vaidluste lahendamise ja teadlikkuse tõstmise vahend aitaks objektiivselt uurida nii rahvuspõhise diskrimineerimise olukorda kui pakkuda tõhusat mehhanismi võimalike tekkivate või olemasolevate pingete lahendamiseks. Eesti on mitmerahvuseline riik ja võrdõigusvolinik saab teha ka omalt poolt rohkem, et kõik Eesti elanikud siin ennast võrdselt kodus tunnevad.

Puuetega inimeste olukorraga tegelemine saab olema üks olulisemaid väljakutseid. Puuetega inimeste õiguste kaitse konventsiooni rakendamise järelevalvesse tuleb kaasata eelkõige puuetega inimesi endid ning neid võimestada oma õiguste kaitsel. Volinik saab omalt poolt ka kaasa aidata edukale töövõimereformi rakendamisele pakkudes tööandjatele teadmisi ja tööriistu puuetega inimeste edukaks rakendamiseks. Samuti on oluline töö puuetega inimeste seas nende õigustest, et ära hoida puuetega inimestest töötajate võimalik diskrimineerimine nii värbamise, edutamise kui töötasu osas.

Lisaks tegeleb volinik muidugi ka kõikide teiste alustega, otsides sobivaid liitlasi ja moodustades või osaledes erinevates koalitsioonides. Üha enam on päevakorras lesbide, geide, biseksuaalsete, trans- ja intersooliste inimeste õiguste küsimused, mille osas volinik saab mängida olulist stereotüüpide ümberlükkaja ja võrdsete inimõiguste eest võitlemise toetaja rolli. Vanuse- ja usupõhine diskrimineerimine on fenomenid, millele Eesti seni pole piisavat tähelepanu pöörata, aga mida volinik samuti ignoreerida ei tohi. Tihe diskussioon Eestis tegutsevate usuorganisatsioonidega on vajalik, et koos probleeme lahendada, respekteerides nende autonoomiat usuasjades.

5. Volinik ja meedia: head partnerid

Meedial on võrdõiguslikkuse valdkonnas äärmiselt oluline roll. Ühest küljest on ühiskondliku muutuse läbiviimiseks vajalik professionaalne, järjepidev ja objektiivne meediatöö, mille abil teemat ühiskonnale teavitada. Teisest küljest on üha olulisem meediat aidata, et suurendada vähemuste ja naiste kogemuste kajastatust ja nähtavust igapäevameedias ning vähendada meediakajastusi, mis vastutustundetult mängivad rassismi, anti-semitismi, anti-mustlasuse, kseno-, homo- või transfoobia õhutamisega. Voliniku roll on siin aidata ajakirjanikel oma töö kvaliteeti tõsta, astudes nendega konstruktiivsesse dialoogi ja pakkudes välja alternatiive.

Voliniku töö meediasuhtlusel peab olema senisest proaktiivsem ja inimlähedasem. Volinik peab olema võimeline kommunikeerima mitte niiväga diskrimineerimisega seotud halbu uudiseid vaid eelkõige järjepidevalt selgitama mitmekesisuse ja kaasatuse sotsiaalset ja majanduslikku kasu ühiskonnale, kaasates sellesse liitlasi, nagu poliitikud, ametnikud, arvamusliidrid, ettevõtjad ja erialaprofessionaalid. Volinik peab meedia jaoks olema hea ja kättesaadav kõneisik, kes oskab võrdõiguslikkusega seonduvaid teemasid kommenteerida inimlähedaselt ja kes on valmis ühiskondlikes aruteludes kaasa lööma.

Voliniku institutsioon peab olema oluliselt professionaalsem oma meediatöös ning otsesuhtluses Eesti elanikega. Volinik peab identifitseerima strateegilised muutjad (arvamusliidrid, poliitikud, ajakirjanikud, vabakonna liidrid jt), kellega koos või läbi kelle eesmärke saavutada. Tuleb vältida kuvandit, et volinik on üksi, vaid alati tegutseb kellegagi koos ja omab laia ühiskondlikku tuge oma tegevusele.

Olen viis aastat aktiivselt inimõiguste ja võrdse kohtlemise eest seisnud ning motiveerinud selles teisigi. Leian, et olen valmis väljakutseks, et viia võrdõigusvoliniku institutsioon uuele tasandile.

Tallinn, 30. aprill 2015

Kari Käsper


Uue Euroopa poole

Posted: January 26th, 2012 | Author: | Filed under: eesti keeles, Estonia, european union, law, thoughts | No Comments »

I publish here my article from 5 December 2011 on the future developments of the EU, as published in the Estonian daily Postimees. It is available online behind a pay-wall.

Uue Euroopa poole

Euroopa Liidu praeguses olukorras peegelduvad nii poliitilise juhtimise nõrkus kui ka demokraatliku legitiimsuse kriisi ilmingud, kirjutab Kari Käsper.

Kriisiajad on Euroopa Liidu valitsemise osas asjad selgemaks löönud: kõik näevad, et kui tulevad halvad ajad, vaadatakse ikkagi Angela Merkeli ja Nicolas Sarkozy poole. Unustatud on Euroopa institutsioonid ning olemasolevad valitsemishoovad.

EL justkui toimiks mitmel erineval tasandil: enamikus valdkondades ja headel kasvuaegadel toimib riigiülene õigusloome hästi, samas nõrgalt koordineeritud valdkondades on eriti praegusel kriitilisel hetkel väga selgelt näha poliitilise mugavustegevuse või pigem tegevusetuse tulemusi.

Põhimõtteliselt paistavad käimasoleva kriisi tagant poliitilise koordineerimise puudumise kõrvad. Probleemid, mida algses euroeufoorias 1990ndatel ja veel ka enne kriisi algust ignoreeriti, ei olegi ignoreerimise tulemusel kadunud, vaid on võimendunud. Kogu ELi toimimine on muutunud nii keeruliseks, et sellest ei saa alati aru selles osalevad poliitikudki, meediast või kodanikest rääkimata.

Praegune eurokriis on seetõttu ka sügavam: paanika levib kiiremini kui kunagi varem. Seda süvendab peamiselt ingliskeelse meedia ignorantsus ja vähene huvi ELi toimimise vastu. Britid teatavasti ei ole ELi tuumikus ning ei kasuta mitmeid ELi hüvesid nagu euroraha või Schengen.

Seega pole Mandri-Euroopa poliitikutel sageli võimalustki, sest turud reageerivad (üle) just globaalse ingliskeelse info põhjal, mida produtseeritakse peamiselt euroskeptilises Londonis.

Samas oleks vale väita, et tegemist on vaid ajakirjandusliku paanika, ebaõiglaste ja halvasti informeeritud finantsturgude ja ebapädevate reitinguagentuuride koosmõjus tekkinud probleemidega. Need on vaid süptomid palju laiemale ja sügavamale küsimusele, milleks on ELi valitsemine ja selle demokraatlik legitiimsus.

Just riigiülese valitsemise ja õigussüsteemi nõrkused on finantskriisis välja löönud. ELi juhtimise ebastabiilsus ja demokraatliku legitiimsuse vähesus koos sellega kaasnenud rahva kaugenemisega valitsemisest on peamised põhjused, miks ülemaailmne finantskriis on viinud eurokriisini.

Tegemist on poliitilise juhtimiskriisiga: Merkel ja Sarkozy ei ole Kohl ja Mitterrand. Mitmed mõtlejad, sh Jürgen Habermas on viidanud sellele, et tänapäeva Euroopa poliitiliste juhtide generatsioon ei taha või ei oska Euroopa projekti hingega edendada, sest neil puudub Teise maailmasõja kogemus ning neile on Euroopa projekt tähendanud eelkõige tehnilist ja juriidilist laadi riigiülest koostööd, kompromisside tegemist ja muud sellist, mida on rahvale keeruline selgitada.

Sellega seoses on need riigijuhid nõrgestanud riigiüleste institutsioonide tööd (Euroopa Komisjonist on saanud paljuski kõrvaltvaataja, Euroopa Parlament on praeguses kriisis täielikult unustatud) ning kogu euroala päästetegevust koordineeritakse Euroopa Ülemkogu kaudu, mis ei ole ega olnud kunagi mõeldud demokraatlikuks juhtorganiks.

Samuti on tegemist demokraatliku legitiimsuse kriisiga. Olukorras, kus ELi poliitikud ei ole olnud valmis looma üleeuroopalisi erakondi või kus rahvuslik populism on kindlaim hääletooja, ei ole poliitikutel praeguses olukorras kedagi süüdistada peale iseendi.

Selle asemel et selgitada keerulise ELi väga konkreetseid ja kättesaadavaid hüvesid, on mindud lihtsama vastupanu teed: ebapopulaarsed otsused on sageli tehtud ELi kaudu ning seega ELi legitiimsust veelgi õõnestatud.

Kui paljud Eestigi poliitikutest on ebapopulaarseid otsuseid põhjendanud ELi direktiivide või määrustega, mille poolt nad samas ise ELi institutsioonides hääletasid? Ka ELi institutsioonide demokraatlik legitiimsus on puudulik eelkõige liikmesriikide tegevuse tõttu.

Euroopa Parlament, millel oleks potentsiaal olla maailma võimsaim seadusandlik kogu, ei ole seda positsiooni saavutanud seetõttu, et inimesed, keda parteid sinna esitavad, on sageli teisejärgulised poliitikud, kes saadetakse riigisisesest poliitikast eest ära või siis loorberitele puhkama.

Ka Euroopa Parlamendi valimistel pole põhiküsimus, millised on selle või teise inimese vaated või programm ELi pädevusvaldkondades või kuidas Eesti elanikke neis küsimustes esindatakse, vaid pigem on tegemist siseriikliku poliitmängu sideshow’ga.

Sama kordub erinevatel viisidel teistes riikides ning seetõttu ei osaleta Euroopa Parlamendi valimistel sugugi nii palju kui selle institutsiooni roll igapäevaelus eeldaks. Teine ELi tasandi seadusandlik institutsioon, ELi nõukogu, kannatab teistsugust laadi legitiimsuse probleemide all.

Ministrid, kes nõukogus oma riigi eest siduvalt hääletavad, on siseriiklikus süsteemis täidesaatva võimu esindajad. Üha enamate otsustusvaldkondade liikumine riigilt ELile (mis on olnud enamikul juhtudel hädavajalik) on seega kaasa toonud riigi sees valitsuse kui seadusandja rolli suurenemise ja liikmesriigi parlamendi kui ainsa legitiimse otse valitud esinduskoja rolli vähenemise, mille üle tasub igal kodanikul muret tunda.

Kas ja kui suurt poliitilist kontrolli nende otsuste üle liikmesriigi parlament teostab, on iga riigi enda küsimus, aga häid lahendusi ei tundu olemas olevat. Nõukogus on sageli vaja kiiresti otsuseid teha ja kompromisse leida, mistõttu liikmesriigi parlamendi heakskiitu sellele on praktikas raske saavutada.

Nõukogule on lisaks ette heidetud ka otsustusprotsessi läbipaistmatust. Lahendus ei ole ELi organiseeritud või organiseerimatu laialiminek või siis vähemalt oluline liikumine poliitiliselt koostöölt tagasi, vaid majanduslikule koostööle.

See ei ole võimalik mitmel põhjusel: viimase kahekümne aasta jooksul on üles kasvanud Timothy Garton Ashi poolt «EasyJeti Euroopaks» tituleeritut hindav põlvkond, mille jaoks saavutused nagu euro, piirikontrolli puudumine, võimalus minna tööle soovitud liikmesriiki on iseenesestmõistetav elu osa, mida ei lasta kellelgi enam käest võtta.

Rahvusriik ei ole lahendus, sest rahvusriikide Euroopa oleks veelgi hullem nii sotsiaalses, kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. See tähendaks ka totaalset tagasiminekut Euroopa demokraatlikus valitsemises ja oleks maailmapoliitiliselt mitu korda hävitavam sündmus kui 11. september 2001 või Iraagi ja Afganistani sõjad.

Euroopa annaks vabatahtlikult käest võimaluse mõjutada maailma arenguid meile sobivas suunas ja tooks niimoodi kaasa uue globaalse ebastabiilsuse. Mida siis ette võtta? Tõenäoliselt seisneb lahendus kahes võimalikus variandis, mis mõlemad eeldavad senisest rohkem ja tugevamat Euroopat.

Üks variant on Euroopale demokraatlikku legitiimsust luua läbi seni kaasamata jäänud liikmesriikide parlamentide. See tähendaks, et neile tuleb lisada oluliselt suurem ELi dimensioon ning nii parteid kui juhtpoliitikud peavad Euroopa teemasid oskama ja tahtma kodanikele selgitada.

Näiteks parlamentide Euroopa asjade komisjonidest võiks moodustuda ELi tasandil täiendav demokraatlik seadusandja (näiteks Euroopa Parlamendi teise kojana). Teine, rohkem muudatusi ja poliitikutelt julgust nõudev variant oleks demokratiseerimine ELi tasandil läbi nn Euroopa Ühendriikide tekke.

See tähendaks üleeuroopalist poliitilist ruumi, meediat ja muud sellist, aga ka ELi kodanike suuremat eurooplasetunnet. Pikemas perspektiivis oleks teine lahendus jätkusuutlikum ja tõhusam, aga realistlikum tundub esimene variant. ELi arengut on 1950ndatest alates iseloomustanud kriisid, millele on järgnenud suurem lõimumine ja laienemine.

Seega ei maksa käimasoleva kriisi tõttu pead kaotada ja paanikahoos rumalusi teha. Pigem tuleks olukorrale läheneda pragmaatiliselt, ja enamik Eestigi poliitikuid on adunud, et Eesti huvides on tugev ja demokraatlik Euroopa Liit, mis lähtub õigusriigi põhimõttest. Seda eriti seetõttu, et oleme suhteliselt unikaalselt Euroopas tunnistanud ELi õiguse ühepoolset ülimuslikkust oma põhiseaduse suhtes.

Kari Käsper on Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi Jean Monnet’ Euroopa õiguse õppetooli lektor.

5 mõtet

• Euroopa võlakriisi põhjuste puhul oleks vale rääkida ajakirjanduslikust paanikast, ebaõiglastest finantsturgudest ja ebapädevatest reitinguagentuuridest. Need on vaid palju laiemate ja sügavamate probleemide sümptomid.

• ELi riigijuhid on nõrgestanud riigiüleseid institutsioone. Kogu euroala päästetegevust koordineeritakse Euroopa Ülemkogu kaudu, mis ei ole ega ole olnud kunagi mõeldud demokraatlikuks juhtorganiks.

• Tagasipöördumine rahvusriikide Euroopasse tähendaks ka totaalset tagasiminekut Euroopa demokraatlikus valitsemises ja oleks maailmapoliitiliselt mitu korda hävitavam sündmus kui kaksiktornide langemine või Iraagi ja Afganistani sõjad.

• Liikmesriikide parlamentidele tuleks lisada oluliselt suurem ELi dimensioon ning nii parteid kui juhtpoliitikud peavad Euroopa teemasid oskama ja tahtma kodanikele selgitada.

• Praegusele olukorrale tuleks läheneda pragmaatiliselt. Meie huvides on tugev ja demokraatlik Euroopa Liit, mis lähtub õigusriigi põhimõttest.


Uue keeleseaduse eelnõu seletuskirjast

Posted: July 29th, 2009 | Author: | Filed under: eesti keeles, Estonia | 4 Comments »

This is a continuation of my previous topic about the new draft of the Estonian language law, so this post will also be in Estonian.

Uurisin täna veidi täpsemalt seda uue keeleseaduse eelnõu seletuskirja ja soovin tähelepanu juhtida mõnedele lõikudele:

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 6 on Eesti riigikeeleks eesti keel ja keeleseaduse eesmärk on luua vajalik õigusruum eesti keele arendamiseks, säilitamiseks ja kaitseks, samuti peab keeleseadus tagama eesti keele kasutamise peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades (minu rõhuasetus).

Naljakas, aga nii see on. Vähe sellest, et riik tunneb endal vastutust reguleerida kõiki avaliku elu valdkondi, surub ta selles peale eesti keele kasutamist peamise suhtluskeelena.

[§ 10 ] Lõiked 1–3 sisalduvad kehtiva keeleseaduse §-s 3 ning nende puhul on ainsaks täienduseks nõue, et ka riigi enamusosalusega äriühingute asjaajamine ning ametlik tööalane suhtlemine toimuvad eesti keeles. Siin on silmas peetud eelkõige selliseid ettevõtteid nagu nt Eesti Energia – enamasti tegelevad need ka mõne avaliku teenuse osutamisega ning riik peab enamusomanikuna suutma eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise tagada.

Siin on antud hoop esiteks Eesti Energia rahvusvahelistumise plaanidele, aga samuti mõjutab see kõiki teisi ettevõtteid, millel saab olema ebaõnn riigi enamusosalust omada. Teiseks teatavasti energiaturg on varsti avanemas ja näiteks Läti või Soome valitsuste energiaettevõtted saavad hakata rahulikult ka kodutarbijate pärast konkureerima, ilma, et peaksid tagama eestikeelse ametliku tööalase suhtluse. Üldiselt ei tohiks ju vahet olla, kes on ettevõtte omanik, ja reeglid peaksid kehtima kõigile ettevõtetele samasuguselt olenemata omanikust.

Samas on tegemist ka normitehnilise sobimatusega, sest riik peaks saama oma enamusosalusega ettevõtetes ka läbi juhtorganite keelenõudeid kehtestada või mitte kehtestada. See tundub palju mõistlikum ja konkreetse ettevõtte olukorda paremini arvestav kui seadusesse sissekirjutatud säte, mida hiljem keegi kunagi täitma ei hakka.

Tõenäoliselt on see säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega, kuna võib olla õigustamatuks piiranguks töötajate vabale liikumisele.

[§10] Lõikes 4 on sätestatud erand lõikes 1 kehtestatud eestikeelse asjaajamise ja tööalase suhtlemise põhimõttest. Erand puudutab muukeelseid õppeasutusi, mille sisemise asjaajamise kohta praegu selge regulatsioon puudub. Selle lõikega antakse muukeelsetele õppeasutustele õigus õppe- ja kasvatustööga seotud suhtlemisel kasutada kooli õppekeelt, nt klassipäeviku täitmisel, tunnivälise töö korraldamisel, õppenõukogu koosolekutel ja protokollide täitmisel, direktori käskkirjades, lapsevanematega suhtlemisel jne. Kõik need dokumendid, mida koolis koostatakse riigi- või kohaliku omavalitsusega asju ajades, peavad olema eesti keeles.

Kas sellised õppeasutused nagu ülikoolid on eelnõu autoritele ka meelde tulnud? Needsamad ülikoolid, mis peaksid olema võimelised rahvusvahelistuma ning kuhu Eesti riigi ja Euroopa Liidu poolt panustatakse palju ressursse, et suurendada inglisekeelse õppe ja teadustegevuse osakaalu.

[§ 10] Lõige 5 sätestab, et avalikkuse ja asutustega suheldes peavad avalikud teenistujad, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajad kasutama kirjakeele normile vastavat keelt. Kehtivas keeleseaduses selline nõue otse puudub, kuid kaudselt võib selle tuletada § 1 lõikest 2, mille kohaselt on kirjakeele norm eesti keele ametliku kasutuse aluseks.

Nõue on vajalik selleks, et oleks tagatud avalike teenistujate, avalik-õigusliku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajate normikohane keelekasutus nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses. Kirjakeele normi valdamise nõude esitamine peaks suurendama inimeste keeleteadlikkust ja nõudlikkust enda ja teiste koostatud dokumentide keelekasutuse suhtes. See nõue on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse § 14 lõikega 1, mis ütleb et avalik teenistuja valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Keeleoskusnõuet on seni vaadeldud eeskätt mitte-eesti emakeelega inimeste eesti keele oskuse kontekstis, kuid muutunud keeleolukord ja eestlaste kehvemaks muutunud emakeelekasutus on tinginud vajaduse pöörata rohkem tähelepanu ka eestlaste emakeeleoskusele.

Selle nõude osas on edaspidi välistatud igasugused keeleuuendused, mis veel kirjakeele normi ei kuulu. Nii ei tohiks vist president Ilves enam oma päris mitte eesti kirjakeele normile mittevastavaid aga eesti keelele omaseid keeleuuendusi ette võtta. Samuti ei saa avalik-õiguslikud isikud enam tööle võtta inimesi, kes eesti keelt üldse ei oska, nt ülikoolid ei saa tööle võtta välismaiseid tippõppejõude jne.

Oht on ka sattuda vastuollu Euroopa Liidu õigusega, sest avaliku teenistuse erand töötajate vaba liikumisele ei kehti mitte kõigile avalikele teenistujatele või riigi- ja kohaliku omavalitsuse töötajatele, vaid ainult nendele, kelle töö iseloomust tuleneb selline vajadus ning ka keelenõuded peavad olema põhjendatud konkreetse ameti iseloomust lähtuvalt.

[§16] Uue regulatsioonina on lõikes 1 kehtestatud nõue, et ettevõtte liiginimetused (nagu nt kohvik, baar, kauplus) on eestikeelsed ning avalikult eksponeeritud kaubamärgi võõrkeelsele sõnalisele osale, mis sisaldab teavet müüdava kauba või pakutava teenuse kohta, lisatakse vastav teave eesti keeles.

See on siis pank Swedbank kaasus, mille puhul tekib keeleline nonsens (vrdl ka praegu kasutusel olev AS SEB Pank ettevõtte ametlik nimi). Originaal Viinivorstid ilmselt sobib samas? Totrus kuubis, aga põhjendus on veelgi naljakam:

Vajadus selle nõude järele tuleb sellest, et ettevõtjad on järjest sagedamini hakanud tegevuskohanimesid registreerima kaubamärgina, et kõrvale hoida keeleseaduse §-s 23 sätestatud avaliku teabe eestikeelsuse nõudest. Tulemuseks on, et Tallinna, eriti vanalinna välisilme on valdavalt võõrkeelne. Eesti avalikkus ei ole sellega rahul ning Keeleinspektsioon saab võõrkeelsete siltide kohta pidevalt kaebusi. Nende menetlemise käigus on sageli juhtunud, et ettevõtja esitab võõrkeelse ärinime kaubamärgina registreerimise taotluse alles pärast seda, kui on saanud Keeleinspektsioonilt ettekirjutuse lisada võõrkeelsele sildile eestikeelne avalik teave. Kuna kaubamärgikaitse hakkab kehtima taotluse menetlusse võtmise momendist alates, siis on see piisav põhjus ettekirjutus täitmata jätta. Seepärast on otstarbekas sätestada seadusega, et kaubamärgi võõrkeelse sõnalise osa olulist teavet sisaldavale osale lisatakse eestikeelne teave. Sellega ei piirata ettevõtja õigust kaubamärgi valiku või selle kujundamise üle otsustada, vaid kaitstakse Eesti elanike õigust saada eestikeelset avalikku teavet.

Esiteks ei ole seletuskirjas viidatud allikana ühelegi uuringule, millest tulenevalt “Eesti avalikkus” võõrkeelsete siltidega rahul ei ole. Keeleinspektsiooni kaebavad inimesed loodetavast ei moodusta kogu Eesti avalikku arvamust ja ka nende kaebuste puhul ei ole teada kui suur hulk inimesi asjast puudutatud on. Sarnaselt peaks siis ära keelama vägivaldsed filmid, muusika ja muud eneseväljendused, mis mõningaid inimest innustavad kaebusi kirjutama.

Tallinna vanalinna välisilme on võõrkeelne, sest seal käivad põhiliselt eesti keelt mittevaldavad inimesed. Ettevõtja paneb oma kohvikule või poele ikka üldiselt sellise nime, mis kliente toob, mitte neid ei peleta. Arusaamatu on ka põhjendus, miks inimestele peab andma infot just tegevuskohanimede kohta eesti keeles: kas riik arvab, et eesti inimesed on nii rumalad, et ei saa aru, kas tegemist on kohviku, panga või poega?

Uue sättena on lisatud veebilehtede keele regulatsioon (lõige 3). Praegu kehtivas keeleseaduses ei ole veebilehti ega nende keelekasutust reguleeritud ning seda ära kasutades on paljude Eestis registreeritud äriettevõtete, eriti teenindus-, majutus- ja toitlustusettevõtete kodulehed võõrkeelsed ning seda on põhjendatud sellega, et veebileht on suunatud välismaalastele. Samas on selge, et olemuselt ja eesmärgilt on tegemist tarbijateabega tarbijakaitseseaduse mõttes või avaliku teabega, mistõttu on õigustatud ka eestikeelsuse nõude esitamine vähemalt samas ulatuses nagu igal muul viisil edastatava avaliku või tarbijateabe puhul.

Internetis toimuva õiguslik regulatsioon on täiesti iseseisev teema, ent nüüd siis peavad kõik eesti ettevõtete netilehed olema eestikeelsed, seda ka ilmselt juhtudel, kui ettevõte Eestis oma kaupu või teenuseid ei pakugi. See muudab Eesti ettevõtete elu muidugi veidi keerulisemaks kui varem. Samuti on tegemist potentsiaalselt ühinguvabaduse piiramisega, sest kui nt eesti keelt mittevaldavad isikud võivad ju luua MTÜ ning kui nad soovivad endale näiteks blogi teha kus kutsuvad teisi endaga liituma, siis peab seal olema ka eestikeelne info. Õnneks pole mindud nii kaugele, et Eesti riik nõuaks, et mina oma blogi peaks hakkama eesti keeles pidama.

See nõue käib nende veebilehtede kohta, mis sisaldavad teavet äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja tegevusvaldkonna ja/või pakutavate kaupade või teenuste kohta, st sellise teabe kohta, millele eestikeelse teabe saamise õigus tuleb tarbijakaitseseadusest. Sellest sättest ei tule eespool nimetatuile veebilehe loomise kohustust neile ettevõtjatele, kellel seda seni ei ole.

See on tore, et riik ei pane kohustust veebileht luua, aga kui tarbijakaitseseaduses see juba reguleeritud on, siis miks seda keeleseadusega täiendavalt teha tuleks? Igasugune topeltregulatsioon tekitab ohu, et seadused sattuvad omavahel vastuollu muutuste tõttu.

Paragrahvi 19 puhul on tegemist täiesti uue regulatsiooniga. Selles sätestatakse, kirjakeele normi järgimise kohustus üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes. Trükiajakirjandus avaldab suurt mõju inimeste keelekasutusele ning seetõttu on oluline, et see oleks heas eesti keeles. Vajadus selle normi järele tuleb sellest, et ajakirjanduskeele kvaliteet on aasta-aastalt halvemaks muutunud. See on kooskõlas ka tarbijakaitseseaduses sätestatud nõudega, et toode või teenus peab olema selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.

Ajakirjandusväljaande kvaliteedi osas hääletavad inimesed rahakotiga, ehk siis halba toodet ei osteta. Mina tarbijana küll ei eelda korrektset keelekasutust lehtedelt ja eriti veebis. Veebis on oluline uudise edastamise kiirus, mitte keeleline kvaliteet. Mida üldse tähendab veebiväljaanne, kas ka minu blogi kuulub sinna alla, seega peaks siiski hakkama kirjakeele normi järgima? Selgitage mõistet veebiväljaanne, palun!

Sama lõike järgmised laused selgitavad, et kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes ning et piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Seega ei ole kirjakeele normi järgimise nõue suunatud mitte isikupärase stiili ega sõna- või väljendusvabaduse vastu, vaid oskamatu, elementaarseid õigekirjareegleid eirava ja lugejat eksitava keelekasutuse vastu.

Minu meelest on need nõuded suunatud just isikupärase stiili ja sõna- ning väljendusvabaduse vastu. Misasi on “kunstiline tekst”? Kas see on näiteks luuletus või võib ka näiteks mõni artikkel olla kirjutatud “kunstiliselt”? Kui see lollus ka läbi läheb, siis minu soovitus on ajalehtedel seda sätet ignoreerida ning öelda, et kogu nende ajalehe tekst ongi kunstiline tekst, sh reklaamid.

Ka paragrahvi 20 näol on tegemist uue sättega. Majanduse rahvusvahelistumise tingimustes on võõrkeelseid lepinguid kasutama hakanud ka kohalikud ettevõtjad (nt kindlustus-, kulleriteenuseid osutavate firmade, aga samuti ehitusettevõtete alltöövõtulepingud). Keeleinspektsioon on selle kohta hulgaliselt kaebusi saanud inimestelt, kelle arvates võõrkeelsete lepingute kasutamine rikub nende õigust eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele ega anna neile piisavalt teavet lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. Võlaõigusseadus sätestab eesti keeles koostamise nõude ainult üksikute lepinguliikide puhul (ehitise ajutise kasutamise leping, kindlustusleping, elektroonilise maksevahendi kasutamise leping) kuid ka nende puhul ei ole sellest nõudest alati kinni peetud, rääkimata võimalusest tagada muude lepingute lepingupoolte õigus lepingu keelt valida.

Samas ei piira säte lepinguvabadust ning pooltel on siiski õigus kokku leppida muukeelse lepingu sõlmimises.

Siin on kommentaarid liigsed: säte on tühi õhk, sest kui isikud on lepingu sõlminud, siis on see ju kokkulepe ja kui isikud on sellele alla kirjutanud, on nad ka aktsepteerinud selles kasutatavat keelt. Ainus “kasu”, mis sellest sättest võib tulla, on see, et lepingupooled üritavad seda sätet ära kasutada, et lepingut kehtetuks tunnistada.

Keeleinspektsiooni õigusi tuleks tunduvalt piirata ning sisuliselt seda asutust reformida. Eelnõust kumab läbi see, et tegemist ongi justkui inspektsiooni poolt kirjutatuga.

Kokkuvõtteks: Keeleseaduse eelnõu rikub potentsiaalselt Euroopa Liidu õigust, sõna- ja väljendusvabadust, mõjub halvasti ettevõtluskeskkonnale ning Eesti ettevõtete konkurentsivõimele. Eesti keele kaitsmise asemel võib tulemus olla vastupidine, sarnaselt lipuheiskamisega riigipühadel peaks selges ja puhtas eesti keeles rääkimine ja kirjutamine olema igaühe südametunnistuse küsimus, mitte riigipoolse sunniga saavutatu.

P.S. Seletuskirjast on puudu ka detailne analüüs keeleseaduse võimalikust vastuolust nõukogu määrusega 1612/68. Selle asemel on märgitud seletuskirjas ühe lausega, et “[e]elnõu ei ole vastuolus EL õigusega.”


Uue keeleseaduse eelnõust

Posted: July 25th, 2009 | Author: | Filed under: eesti keeles, Estonia | No Comments »

The following post is in Estonian, as it discusses the new draft law regulating Estonian language.

Eesti keel on üks olulisemaid rahvusliku identiteedi kandjad ning mõistetav on huvi keelt ja selle kasutust kaitsta. Eesti keel on midagi, mis on läbi ja lõhki eestlaste oma, seda ei saa enda omaks nimetada ükski teine rahvas. Oma keeleta ei kujuta vist ükski eestlane ette eesti rahvakultuuri ega selle säilimist (kuigi see ei pruugi päris võimatu olla). Selge on ka see, et eesti keele roll riigikeelena vajab reegleid eriti olukorras, kus märkimisväärne osa elanikkonnast seda keelt ei valda.

Samas üleilmastuvas maailmas ja lõimuvas Euroopas on väikese miljonilise rahvuse oma keel pigem ilus luksuslik lisandväärtus kui elu keskpunkt. Vaid eesti keele oskamisest ei piisa ning vajalik on tunda ka mõnda maailmas laialt levinud keelt. Näiteks inglise keelt oskamata on mõeldamatu või äärmiselt keeruline osaleda rahvusvahelises äris, teha teadust või saada osa tänapäevasest läänelikust globaalsest kultuurist. Kui tahame vältida kapseldumist ning rahvana intellektuaalset või majanduslikku vaesumist, peame suhtlema teiste kultuuride ja rahvastega rahvusvahelises keeles.

Selle taustal on kummastav lugeda Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud uue keeleseaduse eelnõud, mis tuleneb justkui mingist muust ajast ja maailmast (ei usu, et põhjuseks on see, et ministeerium asub väikelinnas Tartus). Eelnõu on kohati totter (kas seadus on ikka õige koht, kus Riigikogu nime kasutamist reguleerida), kohati lihtsalt kohaldamatu (eesti keele juurutamine ettevõtetes), kohati sõnavabadust rikkuda võiv (ajakirjandusväljaannete keelekasutuse kontroll). Pikaajalisi keeleseaduse põhiprobleeme nagu ülikoolide rahvusvahelistumise takistamine või keeleinspektsiooni liigse agaruse piiramine ei olegi üldse käsitletud. Selle asemel hakatakse sekkuma ettevõtlusvabadusse ning potentsiaalselt piiratakse välismaiste (sh EL) ettevõtjate huvi ja õigust Eestis tegutseda (kui nad peavad nt hakkama oma kaubamärke ümber tegema või muid imeasju välja mõtlema nagu “pank Swedbank”). Kui mulle ikka meeldib käia cafés, lounge’is ja pubis, mitte kohvikus või lokaalis, siis mul peaks see vabadus olema ka Eestis.

Uue keeleseaduse käskude ja keeldudega peletame võõrad Eestist eemale ja liigume ümbritsevast maailmast veelgi kaugemale. Kaotame ka need eestlased, kes hindavad keelelist vabadust.